Vanalinna lugu

Tallinn kasvas 13. sajandil välja kaubalinnana Läänemere ääres, toona tuntud Revalina. 1248. aastal andis Taani kuningas linnale Lübecki õiguse, mis asetas selle samasse õigusruumi Saksa kaupmehelinnadega ja avas tee Hansa Liitu.

Liit tegi linna rikkaks. 1346. aastal saadud staapliõigus tähendas, et Novgorodi ja Lääne vahel liikuv kaup pidi käima läbi kohalike kaupmeeste, ning see kaubandus tasus viilkatusega elumajade, gildihoonete ja kirikute eest, mis kujundavad linnasiluetti tänini. Oleviste kirik oli mõnda aega maailma kõrgeim hoone ja selle torn oli meremärgiks laevadele kaugel merel.

Algusest peale oli linnal kaks poolt. Toompea, ülalinn paekivisel mäel, kuulus piiskoppidele ja aadlile. Selle all asuv all-linn kuulus kaupmeestele ja käsitöölistele. Need kaks ühendati ühise halduse alla alles 19. sajandil. Müür ja tornid, mis neid kunagi ümbritsesid, on Põhja-Euroopa paremini säilinute seas.

Kaubandus käis gildide kaudu ja gildid seadsid igapäevaelu korra. Suurgild koondas väljakujunenud kaupmehed, mehed, kes istusid raes ja juhtisid linna asju. Nendest allpool seisid käsitöögildid, igal ametil omad reeglid, omad standardid ja oma koht.

Noortel ja vallalistel kaupmeestel, paljud neist välismaalased, oli oma vennaskond: mustpead, nimetatud oma kaitsepühaku Püha Mauritiuse järgi. Nad kauplesid, pidutsesid ja võtsid linna ohu korral relvad kätte osana selle kaitsest. Üks nende kommetest on üle elanud keskaegse linna enda. Mustpeadele omistatakse ühe esimese avaliku jõulupuu püstitamine Raekoja platsil, traditsioon, mida plats peab igal talvel siiani.

Vanalinn ehitati sellest, mis oli käepärast: kohalikust paekivist, lubimördist ja -krohvist ning aeglaselt kasvanud põhjamaa puidust. Tänavad sillutati munakividega ja sellised on need siiani. Kivimajad olid kõrged ja kitsad. Viilu all olid laod, kuhu kaup tõstetalaga üles tõmmati, ja eluruumid jäid madalamatele korrustele.

Need materjalid valiti hingama ja tasapisi vananema ning nad seavad siiani reegleid. Lubi käib lubja juurde. Vale nüüdismaterjal, olgu kavatsus kui tahes hea, võib märkamatult püsivat kahju teha, sulgedes seina niiskuse, mille vanad seinad ehitati välja laskma.

Tallinna vanalinn kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja 1997. aastal ja kogu kvartal on kaitse all. Fassaadid, katused, aknad, krohv ja sageli ka interjöörid on kõik kaitstud ning iga muudatus tehakse lubadega ja asjatundja järelevalve all.

See ei muuda vanalinna muuseumiks. Nende müüride taga ikka elatakse ja töötatakse ning hooned peavad ajaga sammu pidama: olema soojad, vaiksed ja säästlikud, kaotamata seda, mille pärast neid hoitakse. Just sellest peame me kõrgelt lugu.